Enamik väljatrükke varjab oma lahutusvõimet. Meie omad ei saa.
DPI tähendab „dots per inch” ehk punkti tolli kohta — sõna-sõnalt seda, mitu üksikut tindi- või tooneripunkti printer kujutise ühele tollile paigutab. Rohkem punkte tähendab peenemaid detaile: sujuvamaid üleminekuid, teravamaid servi ja vähem nähtavat „teralisust” lähedalt vaadates. See mõõdab punktitihedust, mitte ainult teravust — ja just tiheduse registreerimiseks on meditsiiniline röntgenfilm loodud.
Kui valgus läbib meditsiinilist röntgenfilmi, tuleb iga puudus esile. Pehme serv, mudane üleminek või pakkimisartefakt võib paberil märkamatuks jääda. Valguse ees hoitaval filmil, just nii nagu seda kasutamiseks mõeldi, on see andestamatu. Seetõttu väljastatakse iga EXPOSEDi teos 650 dpi juures — märksa kõrgemal tasemel, kui enamik kunstiprinti vajalikuks peab.
Võrdluseks: tavaline A4-dokument — aruanne, kiri või tekstileht — prinditakse täiesti rahuldavalt 300 dpi juures. Fotolaborid kasutavad fotoprintide puhul sama võrdlusalust; sellest alates ei erista silm enam üksikuid punkte, vaid näeb terviklikku kujutist. 650 dpi on sellest enam kui kaks korda rohkem. Tekst ega tavapärane foto pole sellist punktitihedust vajanud, sest kumbagi ei ole mõeldud valgusallika ees hoidmiseks ja läbi vaatamiseks.
Filmile on see erinevus olulisem kui paberile. Paber peegeldab valgust, nii et trükitud punkt peab silma veenma vaid ühest suunast. Film laseb valguse läbi — see peab toimima eestvaates, päevavalguses, lambi all ja öise taustvalgustusega. Iga punkti tihedus mõjutab seda, kui palju valgust filmist läbi pääseb. Seetõttu ei mõju madal lahutusvõime siin lihtsalt pehmena, vaid ebaühtlase, laigulise ja valena. Kõrgem dpi hoiab kujutise õigena sõltumata sellest, kuidas valgus sellele langeb.
Radioloogia ei saanud kunagi mõelda lihtsalt „piisavast” lahutusvõimest — see pidi näitama juuspeent luumurdu, varju kopsus või ainsat millimeetrit, mis eristab tervet kudet millestki muust. Film nõudis täpsust, sest sellest võis sõltuda elu. Meie järgime sarnast standardit, ehkki diagnoosi asemel on nüüd kaalul näiteks ükssarviku kolju.
650 dpi on punkt, kus film lakkab nägemast välja nagu väljatrükk ja hakkab mõjuma artefaktina. Peened struktuurid — suled, üksikud luud tiivas või võrestik karbi sees — jäävad loetavaks ega lahustu halliks massiks. Kuna film ise on läbipaistev, ei tähenda lahutusvõime ainult lähedalt nähtavat teravust. Küsimus on selles, mis säilib siis, kui valgus läbib teost, mitte ei peegeldu sellelt — just nii, nagu see teie seinal toimib.
See on aeglasem. Failid on suured, töötlemine võtab kauem ja pärast sellise tihedusega väljundi valimist ei ole enam otseteed — vigade parandamine on selles mõõtkavas kallis. Kuid kuiva laserprotsessiga meditsiinilist kujutisfilmi ei loodud hooletuks käsitlemiseks, ja sama kehtib selle kohta, mida meie sellele kanname.
Iga EXPOSEDi väljalase läbib sama protsessi: kontseptsioon, tiheduse korrigeerimine ja seejärel väljund 650 dpi juures ehtsale meditsiinilisele röntgenfilmile. See ei muutu, olgu tegemist limiteeritud väljaande või ettevõtte eritellimusega. Kui teos kannab meie nime, väljub see täislahutusega.